1. paev.

Reis algas iseenesest juba vaikese hilinemisega, mis pohjustas minu teisele lennukile mitte joudmise.
IstusinTallinnas lennuki peale ja Amsterdami joudes oli mul aega 8 minutit, et jouda ara teha check in, kaia labi tolli ja teha veel lisaks ka see tuutu labiotsimine.
Sorri, vaga ei joudnud vist.
Suutsin Amsterdami lennujaamas kaotada ara oma ID-kaardi, mis mulle aega viie minuti jooksul tagastati, kui kuulsin oma nime ule lennujaama ja mind kutsuti infoleti juurde.
Ootasin parajasti oma jarjekorras, et saaksin jargmise lennu aja teada. Onneks sujus koik hasti ning joudsin Amsterdamist Lyoni ja Lyonist Biarritzi lopuks oigeks ajaks, kuigi Amsterdamis oleks tahtnud kauem olla, if You know what I mean ;D
Biarritz on aarmiselt ilus linn ja kuigi koik vaatavad mind vaga imelikult, et ma nii ohukeselt riides kain (siin on hetkel +15 kraadi sooja), samal ajal, kui kohalikud on kubujussideks riietatud.
Joudsin oma hotelli kohaliku aja jargi umbes poole kuueks ja voeti vastu aarmiselt
kulalislahkelt.
Kui mina siia joudsin, oli siin FIPA zurii liikmetest kohal ainult kaks tudrukut, uks oli Rumeeniast ja teine oli Iirimaalt.
Mingi hetk joudsin enda tuba imetleda, aknast vaadet nautida ning vahepalaks ka dushi all kaia.
Lopuks laksime FIPA peahoonesse, kus kogu uritus see aasta toimub.
Soime head ja paremat, austreid ja krevette ning veel teisigi mereande, mille nimed mul enam meeles pole :D
Igatahes, tegime vaikese ringi meie kvartalile peale, raakisin meie hooldajaga, kes on aarmiselt haige (ilmselt mingi tosisem viirus) ja chillisime niisama.
Joudsime lopuks hotelli ja koik laksid oma tubadesse.
Ise eriti midagi ei viitsinudki teha, losutasin rohkem voodi peal ja vaatasin prantsuse kanalilt mingit filmi Robert De Niroga, kusjuures kolmveerand filmist ma sain isegi aru, mida raagitakse ning ma ei teadnudki, et De Niro oskab ka Prantsuse keelt (film polnud peale lugemisega).
Korraga saabusid veel moned zurii liikmed, uks poiss Sloveeniast ja veel teine poiss Poolast ning uks tudruk eiteakust.
Kui kell oli kohaliku aja jargi (meil on kell vist 2 tundi taga) 22:00, siis laksime lahedal asuvasse baari sooma.
Kuna muidu pole vaga suur biifsteigi vms armastaja, siis motlesin, et peab ikkagi selle ara proovima ning ullatus oli upris suur, kui mulle toodi ette pealtnaha kupsenud lihatukk, mis tegelikult oli sees praktiliselt toores ja suues oli kohe vaga kovasti tunda veremaitset.
Aga see selleks, peab todema, et tegelikult oli see taitsa soodav ja kuigi teised tellisid omleti koos mingite lisanditega ja vaatasid mind "sa reaalselt suudad seda suua?" pilguga, oli taitsa meeldiv ohtu.
Mingil hetkel kull tudruk Iirimaalt vajus lihtsalt kokku ja kohale kutsuti kiirabi ning tal oli vist liigvasimus, mis tema minestamise oligi pohjustanud. Ei tea, ise polnud 30 tundi maganud, aga tundsin end vaga hasti :D
See selleks. Joudsime hotelli tagasi ja siis heitsid koik magama.
Mina vaatasin Rober De Niro filmi lopuni, lugesin natuke prantsuskeelset raamatut ja uinusin ka kohaliku aja jargi kuskil 23:00 voi hiljem.