3., 4., 5., paev.

Need on need paevad, mis olid koige tihedamad ja vaba aega pohimotteliselt ei olnud.
Paevad koosnesid filmide vaatamisest ning meil oli kolme paeva jooksul vaja vaadata 15 dokumentaalfilmi.
Osad filmid olid tehtud toeliselt hasti ja nende kolme paeva jooksul olen omandanud toeliselt palju informatsiooni, iseasi, kas see ka vajalik on.
Olen isegi praegu aarmiselt vasinud, sest meile korrutati pidevalt, et me ei tulnud puhkama ja tegu on millegi palju tosisemaga, kui seda on naiteks kool ning tegelikult nii see umbes ongi.
Filmide vaatamine on tegelikult aarmiselt vasitav, kui sa pead igast filmist vaga pohjaliku kokkuvotte tegema ja sul on iga kokkuvotte kirjutamiseks aega umbes... 20 minutit?
Vahe peal suutsime teiste zurii poistega ka telekasse jouda, kus meilt voeti intervjuu.
Taiesti lambist tanaval tulid mingi kanali reporterid, kes hakkasid meile esitama kusimusi ning ei saaks oelda, et mul oli neile vaga kerge vastata, sest kiiresti raakima on nad aarmiselt osavad ja kiiresti raakivast prantslasest on raskem aru saada, kui aeglaselt raakivast hiinlasest ja kuna hiinlasest ei saa aru nii voi naa, voite edasi juba ise moelda.
Igatahes teisel paeval toimus endiselt filmide vaatamine ning kohtusime ka FIPA korraldajaga, kes oligi koige selle taga, et meid sinna valiti. Fakk, see mees on lihtsalt ebareaalselt ulihea jutuga, vaga filosoofiline ja teda voiski kuulama jaada. Parast seda jutuajamist temaga otsustasin peaaegu, et loplikult ara, et soovin saada naitlejaks voi koomikuks voi kindlasti puuelda meediasse. See on asi, millega tahan kindlasti tegeleda, sest nooremas vanuses kaisin tegelikult tihti naitlemas ja vaidetavalt mul pidavat annet olema sellel alal ning see oleks uhtlasi ka midagi, mis mulle meeldiks samal ajal, sest kontoriroti karjaar on valistatud. Totaalselt.
Natuke harjumatu on kirjutada Eesti keeles, sest muud ma ei kuulegi kui ainult Prantsuse ja Inglise keelt. Inglise keel on tegelikult meil keelatud, sest me oleme les jeunes europeens ja me oleme kohustatud raakima Prantsuse keeles, aga paljud raagivad sellegipoolest Inglise keeles omavahel, sest me ei ole siiski mingid Prantsuse filoloogid.
Muidu on inimesed koik vaga meeldima hakanud, sest esiteks siia rumalaid ei valitud (ja mu ego tousis jalle) ja meeldib raakida tarkade inimestega, kes pole kitsarinnalised, on laia silmaringiga ja noh uldse. Ilmselt moni saab aru, mida ma oelda tahan ;)

Igatahes, olen rampvasinud ja onneks oli tana viimane paev, kus meil nii tihe graafik oli.
Homme toimub autasustamine ja peale seda on meil ohtuni vaba aeg ning ohtul tuleb vaga lahe FIPA lopupidu, mis holmab oo labi tahistamist. Koigil on juba plaan tehtud, et tuleb uks wasted ohtu. Mina ja Primoz veel kaalume seda asja, kuna tegelikult on meil plaanis enne pidu lihtsalt paeva poole poistega minna pubisse, votta uhed olled ja lihtsalt... chillida.
Loodan, et homme on mul aega ja viitsimist asjadest lahemalt raakida, aga kui kellelgi tekib huvi peale seda tripi sellest raakida, olen taitsa olema. Muidugi mitte koigi jaoks, arvestades, et parast seda reisi pean end kindlasti monest inimesest paremaks :D Mitte, et ma muidu ei peaks :D
Kes irooniat ei jaga, arge uldse lugegegi. Ei viitsi parast teie etteheiteid minu egoismi suhtes kuulata. Kui ei meeldi, arge lugege :)

Soovin paikest Eestisse, sest kuulsin, et seal pidavat ilm upris tatine ja nutune olema ning joudsin isiklikult nende paevade jooksul siinse kliimaga harjuda ja muretsen iga hetkega aina rohkem ja rohkem selle parast, mis mind Eestis ees ootab... Lisaks halvale ilmale ka vana rutiinne koolipink, mida nuhkida, Tiiu "Bioindikaator" Saava uurimistoo ja uleuldse igasugused kohustused.
Oleks Triinu ka siin, siis ma siit ei lahkuksi :D
Parim linn uldse.
Praha kahvatub Biarritzi korval, mis siis, et siin on elanikke kuskil 50 000 ringis.

2. paev

Niisiis, 

hommikul aratas kell mind ules umbes kella 7:30 paiku. Ei viitsinud end ules ajada ja panin telefonil aratuse korduma. Hommikusook oli umbes kella 8 paiku ja ma tegin silmad lahti alles 9, kui teised olid juba hotellist lahkunud. Onneks midagi olulist see mulle ei tahendanud, sest see oli veel vaba paev. 

Igatahes, votsin oma petit dejeuneri ja siis laksin linnaga tutvuma. Linn on ikka aarmiselt ilus. Vanad restaureeritud majad, rannaaarne on uliilus. Pole varem Atlandi Ookeani aares olnud ja seega on see uks elamus. Muidu pole otseselt selline memo vend, kes jalutab uksinda rannas ja motleb elu ule jarele, aga fakk, siin olen sellega taitsa pari. Esimesel paeval tundusid koik kuidagi igavad, sest jai mulje nagu enamus neist veedavad aega kodus istudes, raamatuid neelates ja leidub ka selliseid technotime, kelle ees kahvatuks isegi minu endine klassivend Kent ja cmon, kes ei teaks Kenti :D? 

Teine paev oli rohkem selline chillimine ja koik votsid rahulikult. Prantsuskeel areneb iga paevaga kovasti ning raagin juba taitsa soravalt ilma komplikatsioonideta ning kui ohtul enne magamaminekut ursulat voi genialiste kuulan, tundub Eesti keel juba nii vooras ja imelik, sest reaalselt, kui sa pead vahetpidamata raakima Prantsuse keelt, hakkad sa lopuks juba isegi selles keeles motlema :D Teisel paeval saabus ka minu toakaaslane, Antoine Belgiast, kellega hakkasime kohe suhtlema ja raakima nagu vanad sobrad ja tosiselt lahe ja chill vend on. Teine paev holmas ka esimest intervjuud ajakirjanikega ning laks ullatavalt hasti ning mina suutsin koos Antoine'ga ka ajalehte pressida, kuid pilti kahjuks meist ei olnud. Teise paeva ohtul oli avatseremoonia ning tseremoonia algas zurii esimehe ja ka uhtlasi FIPA korraldaja konega, mis holmas ka meie lavale tulekut ja kuigi otseselt me midagi ei oelnud olime lihtsalt nii oelda lavakaunistused, oli upris ebamugav olla, sest samal ajal tehti otseulekannet ning paris vastik on moelda, et iga sinu liigutust jalgib mitu miljonit inimest (minimaalselt umbes 10?).

Tseremoonia jatkus filmi vaatamisega vaga uliuhkes kinosaalis ning peale seda suundusime uhkesse restorani sooma. Seal soime neljakaigulist ohtusooki ja veinipokaal ei saanud kunagi tuhjaks :)

Esimese asjana oli soogiks merisiili sees mingi kahtlna ollus, mis pidavat sisaldama kajakamuna ja veel head ja paremat. Peale seda soime veel austreid, kala ja mingit vaga omaparast desserti. 

Joudsime hotelli umbes kella kaheteistkumneks oosel kohliku aja jargi, seega Eestis oli kell sel hetkel umbes kahe ringis, ma pakun.

Jargmine paev tootas tulla vaga tihe ja graafik nagi ette, et peame vaatama 15 filmi 3 paeva jooksul.

Kui aega saan, kirjutan ka 3. paevast ning vabandan tapitahtede puudumise parast, aga prantslased kahjuks ei ole neid ilusaid tahti tahtnud ona klavituuril kasutusele votta.

Paikest teile sinna Eestisse, sest siin on umbes 20+ kraadi sooja, kui paike paistab.

1. paev.

Reis algas iseenesest juba vaikese hilinemisega, mis pohjustas minu teisele lennukile mitte joudmise.
IstusinTallinnas lennuki peale ja Amsterdami joudes oli mul aega 8 minutit, et jouda ara teha check in, kaia labi tolli ja teha veel lisaks ka see tuutu labiotsimine.
Sorri, vaga ei joudnud vist.
Suutsin Amsterdami lennujaamas kaotada ara oma ID-kaardi, mis mulle aega viie minuti jooksul tagastati, kui kuulsin oma nime ule lennujaama ja mind kutsuti infoleti juurde.
Ootasin parajasti oma jarjekorras, et saaksin jargmise lennu aja teada. Onneks sujus koik hasti ning joudsin Amsterdamist Lyoni ja Lyonist Biarritzi lopuks oigeks ajaks, kuigi Amsterdamis oleks tahtnud kauem olla, if You know what I mean ;D
Biarritz on aarmiselt ilus linn ja kuigi koik vaatavad mind vaga imelikult, et ma nii ohukeselt riides kain (siin on hetkel +15 kraadi sooja), samal ajal, kui kohalikud on kubujussideks riietatud.
Joudsin oma hotelli kohaliku aja jargi umbes poole kuueks ja voeti vastu aarmiselt
kulalislahkelt.
Kui mina siia joudsin, oli siin FIPA zurii liikmetest kohal ainult kaks tudrukut, uks oli Rumeeniast ja teine oli Iirimaalt.
Mingi hetk joudsin enda tuba imetleda, aknast vaadet nautida ning vahepalaks ka dushi all kaia.
Lopuks laksime FIPA peahoonesse, kus kogu uritus see aasta toimub.
Soime head ja paremat, austreid ja krevette ning veel teisigi mereande, mille nimed mul enam meeles pole :D
Igatahes, tegime vaikese ringi meie kvartalile peale, raakisin meie hooldajaga, kes on aarmiselt haige (ilmselt mingi tosisem viirus) ja chillisime niisama.
Joudsime lopuks hotelli ja koik laksid oma tubadesse.
Ise eriti midagi ei viitsinudki teha, losutasin rohkem voodi peal ja vaatasin prantsuse kanalilt mingit filmi Robert De Niroga, kusjuures kolmveerand filmist ma sain isegi aru, mida raagitakse ning ma ei teadnudki, et De Niro oskab ka Prantsuse keelt (film polnud peale lugemisega).
Korraga saabusid veel moned zurii liikmed, uks poiss Sloveeniast ja veel teine poiss Poolast ning uks tudruk eiteakust.
Kui kell oli kohaliku aja jargi (meil on kell vist 2 tundi taga) 22:00, siis laksime lahedal asuvasse baari sooma.
Kuna muidu pole vaga suur biifsteigi vms armastaja, siis motlesin, et peab ikkagi selle ara proovima ning ullatus oli upris suur, kui mulle toodi ette pealtnaha kupsenud lihatukk, mis tegelikult oli sees praktiliselt toores ja suues oli kohe vaga kovasti tunda veremaitset.
Aga see selleks, peab todema, et tegelikult oli see taitsa soodav ja kuigi teised tellisid omleti koos mingite lisanditega ja vaatasid mind "sa reaalselt suudad seda suua?" pilguga, oli taitsa meeldiv ohtu.
Mingil hetkel kull tudruk Iirimaalt vajus lihtsalt kokku ja kohale kutsuti kiirabi ning tal oli vist liigvasimus, mis tema minestamise oligi pohjustanud. Ei tea, ise polnud 30 tundi maganud, aga tundsin end vaga hasti :D
See selleks. Joudsime hotelli tagasi ja siis heitsid koik magama.
Mina vaatasin Rober De Niro filmi lopuni, lugesin natuke prantsuskeelset raamatut ja uinusin ka kohaliku aja jargi kuskil 23:00 voi hiljem.